Jõulud. Kõige üksikum aeg. Kuigi mina pole üksi, on hinges ikka veel mingi valus mälestus...parem ei meenuta seda. Hetkel on kõik lihtsalt täiesti tore, kui mitte öelda täiuslik. Eilne õhtu vähemalt oli. Täna kui ma  üksi küünlavalgel istun, siis silmad kinni pannes meenuvad eelmise aasta sündmused. Täna ongi järele mõtlemise päev. Hea, et asjad on täpselt nii nagu need nüüd on...

Miks ma olen selline, nagu ma olen? Kas see on hea, et olen omamoodi? Olen ma piisavalt eriline, et eristuda massist? Vahel tundub, et kõik on kuidagi tupikusse jooksnud ja ainus võimalus on põgeneda. Aga seda ma enam ei teel. Vähemalt üritan seda vältida. Ma ei taha endale, ega teistele rohkem haiget teha. Olen mõtisklenud mööda ilma rändamisest ja enese otsimisest, aga arvan, et ennast leian ma kõige paremini siin samas. Arvan, et selleks pole vaja reisida tuhandeid kilomeetreid. Olen seda juba korduvalt teinud, kuid lõpuks mõistnud siiski, et siin on parim. Siin on inimesed, kes minust hoolivad ja keda ma saan usaldada. Vahel on aga tunne, et ma ei suuda enam siin olla ja tahaksin kaduda, kuskile kaugele. Kuhugi kus kunagi ei sajaks lund ja ei oleks talve, inimesed oleksid avatumad ja kultuur äkilisem. Siis aga mõtlen uuesti ja leian, et ei suudaks lahkuda, sest jääksin mõtlema oma Särasilmale. Ta on mul tõesti aidanud väga paljudest asjadest üle saada ja olla parem inimene...kuigi ta ise seda ei tea. Võib-olla ongi parem nii. Sest ta on mulle väga eriline ja ma kavatsen seekord võidelda, et kõik saaks olema hästi. Seda ei saa ma teha küll kohe, kuid kui õige aeg on käes, siis pean ma selleks lihtsalt valmis olema. Ehk mul on seni aega ennast leida ja õppida endaga koos õnnelik olema, siis suudan ma ka oma ``saabastega kassi`` õnnelikuks teha. Hetkel tahaksin teda kaisus hoida, nii väga...kuigi siis ma seda postitust ei kirjutaks, sest kui tema mul ligiduses on ei mõtlegi ma kirjutamisest ja tahan pühenduda vaid talle ja endale. Eelkõige kuulata teda ja nautida iga hetke, nii palju kui võimalik, sest tean, et pean pingutama...nii enda kui ka tema huvides. Ma ei saa muuta oma loomust, aga saan muuta on tegutsemisviise. See ongi siis tänaseks kõik :) Peaks magama ka minema, homme on siiski 30 km ees. Loodan parimat (Y)

I never...

Mõned otsused on tehtud liiga kiirelt. Seda saan alles hiljem teada. Igatsus kriibib hinge ja vahel on tunne, et tahaks lihtsalt algusest alustada...uuesti. Kuid kas ma siis teeksin asju tõesti teisiti? Ei usu. Kui siis vaid mõned pisiasjad. Aga elu ongi ainult kogum pisiasju. Kui neid poleks, siis poleks ka meid. Täna on lihtsalt kurb olla. Plaanid on läinud persse, nagu ikka. Seda mul juhtub, viimasel ajal liigagi tihti. Kuid mu loomus ongi muutlik. Tuleb pidevalt elada sisemises võitluses, teadmata mida toob mulle homne. Sellega tuleb lihtsalt harjuda, kuigi tahaksin, et muutuksin stabiilsemaks. Selleks oleks mul vaja kedagi kes seisaks mu kõrval ka mu pööraste plaanide ajal, mitte ei jääks kõigest lihtsalt kõrvale. Selline inimene on mul juba olemas. Ma tunnen ta lähedust ka siis kui ta on kaugel. Isegi siis kui ma ei tea mida ta teeb või kus ta viibib. Ta on minujaoks alati olemas, minu südames. Aga hetkel on ta vaid minu kujutelmas, sest me ei saa olla koos, kuna mina rikuksin selle. Ta on nagu puhas lõuend, millele ma ei julge maalida, kuna kardan selle rikkuda. Kuid kunagi see muutub. Olen selles kindel. Ma pean enne leidma üles oma hinge ja selle stabiliseerima. Siis saab alles minna edasi ja loota, et see suurepärane hingesugulane mu senised vead andestab ja mind lõpuni mõistab. Ma ei loodagi, et ta seda päevapealt teeb, aga loodan, et aastatega asi paraneb...

Pole päris ammu kirjutanud. Ma ei teag miks. Pole lihtsalt piisavalt pealehakkamist olnud. Ja liiga keeruline on ka olnud. Aga nüüd peab kõik paremaks minema. Vahel ma lihtsalt ei tea mida teha ja vajan veidi aega. Nagu ka nüüd. Eelmisest postitusest saadik on tõesti palju muutunud. Otsustasin lõpuks jälgida oma instinkte ja südant. Ehk lasta kõik vabaks, mida ma varem kartsin ja millepärast tegin valikuid, mis vangistasid mind. Varem ma ei mõistnud seda, aga õnneks sain ma sellest aru. Kuigi selleks kulus täpselt aasta, et sellest lõputust ringist välja astuda. Nüüd olen ma oma suurimale armatusele palju lähemal. Meri on ja jääb selleks. See rahustab mind kõige rohkem ja suudab mind alati rõõmustada. See piiritu avarus panigi mind mõistma kui vangis ma tegelikult olin. Oma valikute vang. Ja ma eriliselt vaatasin, et just ennast kõige rohkem sulgeda, et mu mõte enam ei töötaks, et ma enam ei suudaks enam oma kujutlusvõimet kasutada. See aasta, olles oma valikute vang, õpetas mulle tegelikult palju. See näitasgi mulle, kui palju võib keegi kaotada kui ta ei jälgi oma instinkte või tahab nende vastu võidelda. Kõik mu senise elu valikud on olnud sellised. Täpselt oma loomusele vastu. Miks...seda ma veel ei tea. Aga ehk selgub ka see. Siis kui olen natuke rohkem saanud mõistma oma tegelikku hinge. Aga see kõik tahav veel veidi seedimist.

Vahel on keeruline olla rõõmus, aga kui juba suudad korra naeratada teeb see enesetunde palju paremaks. Nädalavahetus oli super. Jäin sellega täiesti rahule :P Pidu oli hea, seltskond veel parem. Üle pika aja tundsin ennast vabalt. Silmad särasid ja ma võtsin käsile selle, mis peab tehtud saama. Lihtsalt nii kaua olen seda oodanud. Nüüd tuleb vaid tegutseda, enam pole mõtet oodata.

Mingi imelik tunne.

Ma olen tegelikult õnnelik, vist. Mõnikord mõtlen mingeid haigeid pseudoprobleeme välja. Peab nautima seda, mis on, kuniks seda on. Aga selline ma kord olen, unistan liiga palju. Võibolla on see hea mingis mõttes. Elada omas võikeses maailmas, kus ma ise olen õnnelik vähemalt. Silmaklapid peas, istun ja naeratan oma päikesele, sest tema teeb mind õnnelikuks ja laseb mind ennast tervikuna tunda. Aga see on nii hea ja peabki olema, teisiti ma ei saaks... Mõnikord unustan selle, et see eksisteerib ainult minu maailmas ja siis on hetkeks raske ja valus. Aga kui ma taas ennast kokku võtan ja kõik muu unustan, siis saan ma jälle naeratada. Ma pole ammu tegelikult nii õnnelik olnud oma maailmas. Seal teen ainult mina enda jaoks reegleid ja see eksisteerib vaid minule. Sellepärast ma tihti nii vaikne olengi tõenäoliselt, et olen kuskil eemal, kus ma saan olla koos oma unistustega ja kõik on täiuslik.

Mõtisklus.

Vahepeal on olnud suht keerulised ajad, aga õnneks on see nüüd möödas. Ja uus aasta on ka kätte jõudnud. Kohutavad külmad on väljas, ilmselt sellepärast jäingi haigeks, häält enam ei ole ja nohu on ka jube. Vähemalt päike paistab, seegi hea. On juba saabunud selline aeg, kus ootan pikkisilmi suve. Kuigi see suvi tuleb teistest erinev. Enam ei saa minna sinna kuhu hing ihkab vaid peab riiki teenima. Pask, aga tuleb leppida. Mulle meeldis varem reisida, suvel veetsin kodus vaid loetud päevad, enamuse aega olin lennus, maailma avastamas. Euroopas on päris palju kohti kuhu tahaks tagasi minna. Seda hakkan ma tõenäoliselt kõige rohkem igatsema. Seda piiritut vabadust, mis lasi mul minna ja tulla kunas hing ihkas. Nüüd olen nagu puuris. Aga õnnelik, vist. Sest puuri ronisin ma vabatahtlikult. Nüüd tuleb kohaneda, kuigi peaksin juba ammu kohanenud olema, aga vist ikka ei ole. Mälestustes elab veel see vaba hing, kes tuli, läks ja ütles, mida ainult tahtis ja millal tahtis. Ilmselt ongi see hea, et ma nüüd siin kujutletavas puuris olen ja veidikene maha rahunen. Ükskord tuleb ju suureks saada ja tõdeda, et maailm ei ole piiritu ja vaba.

Tõde.

Enne kui Sa saad millestki arusaama hakkad pead sa armuma 3 erinevasse juhtumisse.
Esiteks oma parimasse sõpra, rikkudes selle sõpruse igaveseks. See õpetab sulle, et tõelised sõbrad peaksidki jääma kõigest sõpradeks.
Teiseks pead armuma kellessegi kes on Sinu arvates täiuslik. See näitab, et keegi pole täiuslik, on vaid täiuslikud hetked mis paraku lõppevad üsna ruttu.
Kolmandaks armud Sa kellesegi, kes on täpselt nagu Sina. See on kõige hullem olukord. See näitab Sulle kes sa oled. Toob välja kõik head ja vead. Eriti valus on vaadata oma negatiivseid külgi teise inimese pealt. See on justkui peegel, mis suudab kõige rohkem haiget teha. Näha iseennast sellisena nagu Sa oled, mitte sellisena nagu ennast ette kujutad või nagu sooviksid olla. See on väga masendav kogemus. Kui keegi suudab Sul lugeda kõike välja silmist ja Sa näed, et ta on samasugune lohh nagu Sa ise. Kuigi Sa ei tunnista seda kunagi endale lõpuni ja jäädki uskuma, et see kõik on juhus. Tegelikult peab see ükskord nagunii juhtuma, varem või hiljem saad Sa aru, kes sa tegelikult oled ja et armastust tegelikult ei ole olemas. On ainult usaldus, hoolimine ja kokkulepped. See on kõige võti.
Kui see kogu jama on ükskord läbi saanud, siis Sa mõistad lõpuks kes Sulle tegelikult midagi tähendab ja kes on lihtsalt juhuslik virvendus või mööduv nähtus.

Coming home

Jõulud olid. Nüüd on torm väljas. Tuul on nii tugev, et murrab puid maha ja teeb muud pahandust ja väljas ka olla ei kannata. Täna jõudsin koju. Hea on üle mõne aja jälle rahus oma voodis läpakas kaisus ja lambanahk ümber istuda. Head muusikat kuulan ka. http://www.youtube.com/watch?v=_ZXjuka1VYI&feature=g-hist&context=G2a39924AHTvoymAABAA See lugu on suht südamesse läinud millegipärast. Põhjuseks võib olla see, et jäin magama selle loo saatel, ja see jäi korduse peale. Igatahes hetkel meeldib. Homme sõidan Tartusse. Eks näis mis saama hakkab :)

Asjad on palju vahepeal muutunud...kuigi tegelikult on kõik endine. Mina olen lihtsalt suhtumist muutnud...teisiti enam ei saanud aga ma olen igati rahul. Olen üle tüki aja rahulik. Ilmselt on asi selles, et olen mõnda aega paigal olnud. Pole enam nii meeletult ringi rahminud. Eks see vast mõistlikum ole ka...aga seda näitab tulevik.
Jõulud tulevad...aga lund ikka pole :( Kurb tegelikult, lumi mulle küll väga ei meeldi, aga väike kirme võiks moepärast ikka maas olla. Siis tekiks jõulutunnegi võibolla, sest hetkel seda ei ole.
Teised hetkel panevad pidu vist, aga ma olen rahul oma valikuga varem magama minna ja kaine olla täna. Homme hommikul on eksam siiski :D ja lisaks sellele ma ei taha riskida kooliga. Peod pole õnneks veel nii olulised mulle :)
Igatahes mate eksami sain läbi....yeeeeeeeeeeah :) nii õnnelik pole ammu olnud mingi saavutuse pärast.

Segane...

Nädalavahetusel sai kino tehtud Nettiga koos...kulbi ja pubirallit...nice...luve it :P Igatahes tore oli...ja täna käisin ujumas kaaaa....üle nii pika aja. Ma täiega armastan vett...ja ujumist ja üldse, ma tunnen ennast ülihästi nüüd tänu ujumisele. Aga hommikuti Anne kanalisse küll ei tõmba see sealne vesi enam...liialt külm minu jaoks. Jalg pole endiselt paremaks läinud...need harjutused ei aita üldse... :S Ainus asi mis aitab on diclacigeel...aga see pole lahendus. Loodan endiselt paranemise märke näha :P Homme pole õnneks väga pingeline päev...saab värskes õhus olla :P I like it...btw. ootan juba järgmist vaba hetke, et jälle ujuma minna. Pean ennast ikka vormis hoidma kuidagi...võhma oleks juurde vaja :P

Kolmapäev.

Täna oli tavaline kolmapäev. Mate, esta, informaatika ja insenäriõpe...mis siis kokku kestis kella 17.00ni nagu alati. Aga hakkan reziimiga harjuma. See on positiivne...vist :D Tegelikult ootan juba nädalavahetust. Siis saab pidu...äkki :P P.S. olen nüüd 4. detsembrini jooksust vabastatud...niiet jama igaljuhul. Jalg on katki... :S

Just my life...

Täna oli halb päev...mul jäi kurk haigeks ja üldse olin jube väsinud ja tõbine. Loodan, et kurguvalu kaob. Sain arstilt mingeid tablette...aga need eriti ei aita...vähemalt hetkel mitte. Siis oli hunnik loenguid...esimene oli inka...loogiliselt olin kõige shitemas grupis...jube jama... Aga vähemalt õppejõud on normaalne, mingi sõbralik naisterahvas. Lubas meid isegi eesnimedega kutsuma hakata...polegi seda juba ammu kuulnud :P Järgmine oli ühiskonna loeng kus ma terve aja vegeteerisin ja võitlesin halva enesetundega. Suht halb on keskenduda kui kurk nii kohutavalt valutab, et isegi mõelda on raske :S Igatahes peale seda piinarikkast istumist sain ma lõpuks valule leevendust.. veidi isegi aitas aga normaalne olla polnud veel siiski. Peale seda küürisime relvi, sest härra veebel polnud nende seisukorraga ilmselgelt rahul. Nüüd vast on...ma loodan. Siis kuulasime vanemate kadettide noomitusi ja manitsusi...mida me kõike teha ei või ja kuidas neid orjama peame...mõni asi on suht haige aga nagu öeldakse...peab meeldima :D Varsti tuleb õhtune rivistus ja siis lähen ma magama, eriti hull uni on...vist on see haigus selles süüdi, või mine tea mis veel...

Ilu on igavik, mis kestab hetke...

Täna oli huvitav päev...siiski esimene päev akadeemilist õpet või midaiganes...
Igatahes esimene loeng oli huvitav...peaaegu. Inseneriõpe ei kõla just eriti ahvatlevalt, kuid loeng oli üsna sisutihe. Pigem ajaloo moodi...vähemalt algul nii tundus. Kõik lõppes muidugi HIV-i ja Ukraina teemaga mis oli üsna veider...aga omamoodi hariv. :D Ainus asi mis meelde jäi oli management-i ja leadership-i suhe, mis pidi olema tasakaalus, et olla hea ohvitser...ma loodan, et nii see ka olema saab. Igatahes järgmine loeng oli suuline ja kirjalik eneseväljendus. Sain esseed kirjutada...juhuu, ma lausa armastan seda. Ei, tegelikult oli tore. Kirjutasin teemal " Mida ma tahana elus saavutada" see tundus hea valik. Usun, et sain hakkama...aga eks seda järgmine loeng näha ole, mis minu teosest arvati. Õhtul sain isegi linnas käia korra...see oli hea, sai pead tuulutada ja vana sõbraga juttu ajada ja muidugi MC-is söömas käia...ohjaa see oli hea õhtu 19.30-20.30 suurepärane tund...päeva kõrghetk kui seda nii saab nimetada :P Loodan, et homme saab jälle linnas käia, peaks tassi ja lusika ostma endale. Oleks vaja...väga.

Rebaseretk 2011...awesome...

Otsustasin siiski osaleda trotsides katkiseid jalgu ja magusat und... asi oli seda väärt, saavutasin kolmanda koha...aga rahul pole sellega siiski. Oleksin olnud enamaks suuteline. Vaim on veel nõrk. Ehk asi paraneb. Lootma peab. 4.40 on mõne jaoks auasi, minu jaoks pigem märk sellest, et ennast tuleb rohkem piitsutada...arrr...mulle meeldib masohism :D