Pole päris ammu kirjutanud. Ma ei teag miks. Pole lihtsalt piisavalt pealehakkamist olnud. Ja liiga keeruline on ka olnud. Aga nüüd peab kõik paremaks minema. Vahel ma lihtsalt ei tea mida teha ja vajan veidi aega. Nagu ka nüüd. Eelmisest postitusest saadik on tõesti palju muutunud. Otsustasin lõpuks jälgida oma instinkte ja südant. Ehk lasta kõik vabaks, mida ma varem kartsin ja millepärast tegin valikuid, mis vangistasid mind. Varem ma ei mõistnud seda, aga õnneks sain ma sellest aru. Kuigi selleks kulus täpselt aasta, et sellest lõputust ringist välja astuda. Nüüd olen ma oma suurimale armatusele palju lähemal. Meri on ja jääb selleks. See rahustab mind kõige rohkem ja suudab mind alati rõõmustada. See piiritu avarus panigi mind mõistma kui vangis ma tegelikult olin. Oma valikute vang. Ja ma eriliselt vaatasin, et just ennast kõige rohkem sulgeda, et mu mõte enam ei töötaks, et ma enam ei suudaks enam oma kujutlusvõimet kasutada. See aasta, olles oma valikute vang, õpetas mulle tegelikult palju. See näitasgi mulle, kui palju võib keegi kaotada kui ta ei jälgi oma instinkte või tahab nende vastu võidelda. Kõik mu senise elu valikud on olnud sellised. Täpselt oma loomusele vastu. Miks...seda ma veel ei tea. Aga ehk selgub ka see. Siis kui olen natuke rohkem saanud mõistma oma tegelikku hinge. Aga see kõik tahav veel veidi seedimist.