Mõtisklus.

Vahepeal on olnud suht keerulised ajad, aga õnneks on see nüüd möödas. Ja uus aasta on ka kätte jõudnud. Kohutavad külmad on väljas, ilmselt sellepärast jäingi haigeks, häält enam ei ole ja nohu on ka jube. Vähemalt päike paistab, seegi hea. On juba saabunud selline aeg, kus ootan pikkisilmi suve. Kuigi see suvi tuleb teistest erinev. Enam ei saa minna sinna kuhu hing ihkab vaid peab riiki teenima. Pask, aga tuleb leppida. Mulle meeldis varem reisida, suvel veetsin kodus vaid loetud päevad, enamuse aega olin lennus, maailma avastamas. Euroopas on päris palju kohti kuhu tahaks tagasi minna. Seda hakkan ma tõenäoliselt kõige rohkem igatsema. Seda piiritut vabadust, mis lasi mul minna ja tulla kunas hing ihkas. Nüüd olen nagu puuris. Aga õnnelik, vist. Sest puuri ronisin ma vabatahtlikult. Nüüd tuleb kohaneda, kuigi peaksin juba ammu kohanenud olema, aga vist ikka ei ole. Mälestustes elab veel see vaba hing, kes tuli, läks ja ütles, mida ainult tahtis ja millal tahtis. Ilmselt ongi see hea, et ma nüüd siin kujutletavas puuris olen ja veidikene maha rahunen. Ükskord tuleb ju suureks saada ja tõdeda, et maailm ei ole piiritu ja vaba.