Mõtisklus.

Vahepeal on olnud suht keerulised ajad, aga õnneks on see nüüd möödas. Ja uus aasta on ka kätte jõudnud. Kohutavad külmad on väljas, ilmselt sellepärast jäingi haigeks, häält enam ei ole ja nohu on ka jube. Vähemalt päike paistab, seegi hea. On juba saabunud selline aeg, kus ootan pikkisilmi suve. Kuigi see suvi tuleb teistest erinev. Enam ei saa minna sinna kuhu hing ihkab vaid peab riiki teenima. Pask, aga tuleb leppida. Mulle meeldis varem reisida, suvel veetsin kodus vaid loetud päevad, enamuse aega olin lennus, maailma avastamas. Euroopas on päris palju kohti kuhu tahaks tagasi minna. Seda hakkan ma tõenäoliselt kõige rohkem igatsema. Seda piiritut vabadust, mis lasi mul minna ja tulla kunas hing ihkas. Nüüd olen nagu puuris. Aga õnnelik, vist. Sest puuri ronisin ma vabatahtlikult. Nüüd tuleb kohaneda, kuigi peaksin juba ammu kohanenud olema, aga vist ikka ei ole. Mälestustes elab veel see vaba hing, kes tuli, läks ja ütles, mida ainult tahtis ja millal tahtis. Ilmselt ongi see hea, et ma nüüd siin kujutletavas puuris olen ja veidikene maha rahunen. Ükskord tuleb ju suureks saada ja tõdeda, et maailm ei ole piiritu ja vaba.

Tõde.

Enne kui Sa saad millestki arusaama hakkad pead sa armuma 3 erinevasse juhtumisse.
Esiteks oma parimasse sõpra, rikkudes selle sõpruse igaveseks. See õpetab sulle, et tõelised sõbrad peaksidki jääma kõigest sõpradeks.
Teiseks pead armuma kellessegi kes on Sinu arvates täiuslik. See näitab, et keegi pole täiuslik, on vaid täiuslikud hetked mis paraku lõppevad üsna ruttu.
Kolmandaks armud Sa kellesegi, kes on täpselt nagu Sina. See on kõige hullem olukord. See näitab Sulle kes sa oled. Toob välja kõik head ja vead. Eriti valus on vaadata oma negatiivseid külgi teise inimese pealt. See on justkui peegel, mis suudab kõige rohkem haiget teha. Näha iseennast sellisena nagu Sa oled, mitte sellisena nagu ennast ette kujutad või nagu sooviksid olla. See on väga masendav kogemus. Kui keegi suudab Sul lugeda kõike välja silmist ja Sa näed, et ta on samasugune lohh nagu Sa ise. Kuigi Sa ei tunnista seda kunagi endale lõpuni ja jäädki uskuma, et see kõik on juhus. Tegelikult peab see ükskord nagunii juhtuma, varem või hiljem saad Sa aru, kes sa tegelikult oled ja et armastust tegelikult ei ole olemas. On ainult usaldus, hoolimine ja kokkulepped. See on kõige võti.
Kui see kogu jama on ükskord läbi saanud, siis Sa mõistad lõpuks kes Sulle tegelikult midagi tähendab ja kes on lihtsalt juhuslik virvendus või mööduv nähtus.