Miks ma olen selline, nagu ma olen? Kas see on hea, et olen omamoodi? Olen ma piisavalt eriline, et eristuda massist? Vahel tundub, et kõik on kuidagi tupikusse jooksnud ja ainus võimalus on põgeneda. Aga seda ma enam ei teel. Vähemalt üritan seda vältida. Ma ei taha endale, ega teistele rohkem haiget teha. Olen mõtisklenud mööda ilma rändamisest ja enese otsimisest, aga arvan, et ennast leian ma kõige paremini siin samas. Arvan, et selleks pole vaja reisida tuhandeid kilomeetreid. Olen seda juba korduvalt teinud, kuid lõpuks mõistnud siiski, et siin on parim. Siin on inimesed, kes minust hoolivad ja keda ma saan usaldada. Vahel on aga tunne, et ma ei suuda enam siin olla ja tahaksin kaduda, kuskile kaugele. Kuhugi kus kunagi ei sajaks lund ja ei oleks talve, inimesed oleksid avatumad ja kultuur äkilisem. Siis aga mõtlen uuesti ja leian, et ei suudaks lahkuda, sest jääksin mõtlema oma Särasilmale. Ta on mul tõesti aidanud väga paljudest asjadest üle saada ja olla parem inimene...kuigi ta ise seda ei tea. Võib-olla ongi parem nii. Sest ta on mulle väga eriline ja ma kavatsen seekord võidelda, et kõik saaks olema hästi. Seda ei saa ma teha küll kohe, kuid kui õige aeg on käes, siis pean ma selleks lihtsalt valmis olema. Ehk mul on seni aega ennast leida ja õppida endaga koos õnnelik olema, siis suudan ma ka oma ``saabastega kassi`` õnnelikuks teha. Hetkel tahaksin teda kaisus hoida, nii väga...kuigi siis ma seda postitust ei kirjutaks, sest kui tema mul ligiduses on ei mõtlegi ma kirjutamisest ja tahan pühenduda vaid talle ja endale. Eelkõige kuulata teda ja nautida iga hetke, nii palju kui võimalik, sest tean, et pean pingutama...nii enda kui ka tema huvides. Ma ei saa muuta oma loomust, aga saan muuta on tegutsemisviise. See ongi siis tänaseks kõik :) Peaks magama ka minema, homme on siiski 30 km ees. Loodan parimat (Y)