Mingi imelik tunne.

Ma olen tegelikult õnnelik, vist. Mõnikord mõtlen mingeid haigeid pseudoprobleeme välja. Peab nautima seda, mis on, kuniks seda on. Aga selline ma kord olen, unistan liiga palju. Võibolla on see hea mingis mõttes. Elada omas võikeses maailmas, kus ma ise olen õnnelik vähemalt. Silmaklapid peas, istun ja naeratan oma päikesele, sest tema teeb mind õnnelikuks ja laseb mind ennast tervikuna tunda. Aga see on nii hea ja peabki olema, teisiti ma ei saaks... Mõnikord unustan selle, et see eksisteerib ainult minu maailmas ja siis on hetkeks raske ja valus. Aga kui ma taas ennast kokku võtan ja kõik muu unustan, siis saan ma jälle naeratada. Ma pole ammu tegelikult nii õnnelik olnud oma maailmas. Seal teen ainult mina enda jaoks reegleid ja see eksisteerib vaid minule. Sellepärast ma tihti nii vaikne olengi tõenäoliselt, et olen kuskil eemal, kus ma saan olla koos oma unistustega ja kõik on täiuslik.