I never...

Mõned otsused on tehtud liiga kiirelt. Seda saan alles hiljem teada. Igatsus kriibib hinge ja vahel on tunne, et tahaks lihtsalt algusest alustada...uuesti. Kuid kas ma siis teeksin asju tõesti teisiti? Ei usu. Kui siis vaid mõned pisiasjad. Aga elu ongi ainult kogum pisiasju. Kui neid poleks, siis poleks ka meid. Täna on lihtsalt kurb olla. Plaanid on läinud persse, nagu ikka. Seda mul juhtub, viimasel ajal liigagi tihti. Kuid mu loomus ongi muutlik. Tuleb pidevalt elada sisemises võitluses, teadmata mida toob mulle homne. Sellega tuleb lihtsalt harjuda, kuigi tahaksin, et muutuksin stabiilsemaks. Selleks oleks mul vaja kedagi kes seisaks mu kõrval ka mu pööraste plaanide ajal, mitte ei jääks kõigest lihtsalt kõrvale. Selline inimene on mul juba olemas. Ma tunnen ta lähedust ka siis kui ta on kaugel. Isegi siis kui ma ei tea mida ta teeb või kus ta viibib. Ta on minujaoks alati olemas, minu südames. Aga hetkel on ta vaid minu kujutelmas, sest me ei saa olla koos, kuna mina rikuksin selle. Ta on nagu puhas lõuend, millele ma ei julge maalida, kuna kardan selle rikkuda. Kuid kunagi see muutub. Olen selles kindel. Ma pean enne leidma üles oma hinge ja selle stabiliseerima. Siis saab alles minna edasi ja loota, et see suurepärane hingesugulane mu senised vead andestab ja mind lõpuni mõistab. Ma ei loodagi, et ta seda päevapealt teeb, aga loodan, et aastatega asi paraneb...

Pole päris ammu kirjutanud. Ma ei teag miks. Pole lihtsalt piisavalt pealehakkamist olnud. Ja liiga keeruline on ka olnud. Aga nüüd peab kõik paremaks minema. Vahel ma lihtsalt ei tea mida teha ja vajan veidi aega. Nagu ka nüüd. Eelmisest postitusest saadik on tõesti palju muutunud. Otsustasin lõpuks jälgida oma instinkte ja südant. Ehk lasta kõik vabaks, mida ma varem kartsin ja millepärast tegin valikuid, mis vangistasid mind. Varem ma ei mõistnud seda, aga õnneks sain ma sellest aru. Kuigi selleks kulus täpselt aasta, et sellest lõputust ringist välja astuda. Nüüd olen ma oma suurimale armatusele palju lähemal. Meri on ja jääb selleks. See rahustab mind kõige rohkem ja suudab mind alati rõõmustada. See piiritu avarus panigi mind mõistma kui vangis ma tegelikult olin. Oma valikute vang. Ja ma eriliselt vaatasin, et just ennast kõige rohkem sulgeda, et mu mõte enam ei töötaks, et ma enam ei suudaks enam oma kujutlusvõimet kasutada. See aasta, olles oma valikute vang, õpetas mulle tegelikult palju. See näitasgi mulle, kui palju võib keegi kaotada kui ta ei jälgi oma instinkte või tahab nende vastu võidelda. Kõik mu senise elu valikud on olnud sellised. Täpselt oma loomusele vastu. Miks...seda ma veel ei tea. Aga ehk selgub ka see. Siis kui olen natuke rohkem saanud mõistma oma tegelikku hinge. Aga see kõik tahav veel veidi seedimist.