I never...

Mõned otsused on tehtud liiga kiirelt. Seda saan alles hiljem teada. Igatsus kriibib hinge ja vahel on tunne, et tahaks lihtsalt algusest alustada...uuesti. Kuid kas ma siis teeksin asju tõesti teisiti? Ei usu. Kui siis vaid mõned pisiasjad. Aga elu ongi ainult kogum pisiasju. Kui neid poleks, siis poleks ka meid. Täna on lihtsalt kurb olla. Plaanid on läinud persse, nagu ikka. Seda mul juhtub, viimasel ajal liigagi tihti. Kuid mu loomus ongi muutlik. Tuleb pidevalt elada sisemises võitluses, teadmata mida toob mulle homne. Sellega tuleb lihtsalt harjuda, kuigi tahaksin, et muutuksin stabiilsemaks. Selleks oleks mul vaja kedagi kes seisaks mu kõrval ka mu pööraste plaanide ajal, mitte ei jääks kõigest lihtsalt kõrvale. Selline inimene on mul juba olemas. Ma tunnen ta lähedust ka siis kui ta on kaugel. Isegi siis kui ma ei tea mida ta teeb või kus ta viibib. Ta on minujaoks alati olemas, minu südames. Aga hetkel on ta vaid minu kujutelmas, sest me ei saa olla koos, kuna mina rikuksin selle. Ta on nagu puhas lõuend, millele ma ei julge maalida, kuna kardan selle rikkuda. Kuid kunagi see muutub. Olen selles kindel. Ma pean enne leidma üles oma hinge ja selle stabiliseerima. Siis saab alles minna edasi ja loota, et see suurepärane hingesugulane mu senised vead andestab ja mind lõpuni mõistab. Ma ei loodagi, et ta seda päevapealt teeb, aga loodan, et aastatega asi paraneb...