Pole päris ammu kirjutanud. Ma ei teag miks. Pole lihtsalt piisavalt pealehakkamist olnud. Ja liiga keeruline on ka olnud. Aga nüüd peab kõik paremaks minema. Vahel ma lihtsalt ei tea mida teha ja vajan veidi aega. Nagu ka nüüd. Eelmisest postitusest saadik on tõesti palju muutunud. Otsustasin lõpuks jälgida oma instinkte ja südant. Ehk lasta kõik vabaks, mida ma varem kartsin ja millepärast tegin valikuid, mis vangistasid mind. Varem ma ei mõistnud seda, aga õnneks sain ma sellest aru. Kuigi selleks kulus täpselt aasta, et sellest lõputust ringist välja astuda. Nüüd olen ma oma suurimale armatusele palju lähemal. Meri on ja jääb selleks. See rahustab mind kõige rohkem ja suudab mind alati rõõmustada. See piiritu avarus panigi mind mõistma kui vangis ma tegelikult olin. Oma valikute vang. Ja ma eriliselt vaatasin, et just ennast kõige rohkem sulgeda, et mu mõte enam ei töötaks, et ma enam ei suudaks enam oma kujutlusvõimet kasutada. See aasta, olles oma valikute vang, õpetas mulle tegelikult palju. See näitasgi mulle, kui palju võib keegi kaotada kui ta ei jälgi oma instinkte või tahab nende vastu võidelda. Kõik mu senise elu valikud on olnud sellised. Täpselt oma loomusele vastu. Miks...seda ma veel ei tea. Aga ehk selgub ka see. Siis kui olen natuke rohkem saanud mõistma oma tegelikku hinge. Aga see kõik tahav veel veidi seedimist.

Vahel on keeruline olla rõõmus, aga kui juba suudad korra naeratada teeb see enesetunde palju paremaks. Nädalavahetus oli super. Jäin sellega täiesti rahule :P Pidu oli hea, seltskond veel parem. Üle pika aja tundsin ennast vabalt. Silmad särasid ja ma võtsin käsile selle, mis peab tehtud saama. Lihtsalt nii kaua olen seda oodanud. Nüüd tuleb vaid tegutseda, enam pole mõtet oodata.

Mingi imelik tunne.

Ma olen tegelikult õnnelik, vist. Mõnikord mõtlen mingeid haigeid pseudoprobleeme välja. Peab nautima seda, mis on, kuniks seda on. Aga selline ma kord olen, unistan liiga palju. Võibolla on see hea mingis mõttes. Elada omas võikeses maailmas, kus ma ise olen õnnelik vähemalt. Silmaklapid peas, istun ja naeratan oma päikesele, sest tema teeb mind õnnelikuks ja laseb mind ennast tervikuna tunda. Aga see on nii hea ja peabki olema, teisiti ma ei saaks... Mõnikord unustan selle, et see eksisteerib ainult minu maailmas ja siis on hetkeks raske ja valus. Aga kui ma taas ennast kokku võtan ja kõik muu unustan, siis saan ma jälle naeratada. Ma pole ammu tegelikult nii õnnelik olnud oma maailmas. Seal teen ainult mina enda jaoks reegleid ja see eksisteerib vaid minule. Sellepärast ma tihti nii vaikne olengi tõenäoliselt, et olen kuskil eemal, kus ma saan olla koos oma unistustega ja kõik on täiuslik.

Mõtisklus.

Vahepeal on olnud suht keerulised ajad, aga õnneks on see nüüd möödas. Ja uus aasta on ka kätte jõudnud. Kohutavad külmad on väljas, ilmselt sellepärast jäingi haigeks, häält enam ei ole ja nohu on ka jube. Vähemalt päike paistab, seegi hea. On juba saabunud selline aeg, kus ootan pikkisilmi suve. Kuigi see suvi tuleb teistest erinev. Enam ei saa minna sinna kuhu hing ihkab vaid peab riiki teenima. Pask, aga tuleb leppida. Mulle meeldis varem reisida, suvel veetsin kodus vaid loetud päevad, enamuse aega olin lennus, maailma avastamas. Euroopas on päris palju kohti kuhu tahaks tagasi minna. Seda hakkan ma tõenäoliselt kõige rohkem igatsema. Seda piiritut vabadust, mis lasi mul minna ja tulla kunas hing ihkas. Nüüd olen nagu puuris. Aga õnnelik, vist. Sest puuri ronisin ma vabatahtlikult. Nüüd tuleb kohaneda, kuigi peaksin juba ammu kohanenud olema, aga vist ikka ei ole. Mälestustes elab veel see vaba hing, kes tuli, läks ja ütles, mida ainult tahtis ja millal tahtis. Ilmselt ongi see hea, et ma nüüd siin kujutletavas puuris olen ja veidikene maha rahunen. Ükskord tuleb ju suureks saada ja tõdeda, et maailm ei ole piiritu ja vaba.

Tõde.

Enne kui Sa saad millestki arusaama hakkad pead sa armuma 3 erinevasse juhtumisse.
Esiteks oma parimasse sõpra, rikkudes selle sõpruse igaveseks. See õpetab sulle, et tõelised sõbrad peaksidki jääma kõigest sõpradeks.
Teiseks pead armuma kellessegi kes on Sinu arvates täiuslik. See näitab, et keegi pole täiuslik, on vaid täiuslikud hetked mis paraku lõppevad üsna ruttu.
Kolmandaks armud Sa kellesegi, kes on täpselt nagu Sina. See on kõige hullem olukord. See näitab Sulle kes sa oled. Toob välja kõik head ja vead. Eriti valus on vaadata oma negatiivseid külgi teise inimese pealt. See on justkui peegel, mis suudab kõige rohkem haiget teha. Näha iseennast sellisena nagu Sa oled, mitte sellisena nagu ennast ette kujutad või nagu sooviksid olla. See on väga masendav kogemus. Kui keegi suudab Sul lugeda kõike välja silmist ja Sa näed, et ta on samasugune lohh nagu Sa ise. Kuigi Sa ei tunnista seda kunagi endale lõpuni ja jäädki uskuma, et see kõik on juhus. Tegelikult peab see ükskord nagunii juhtuma, varem või hiljem saad Sa aru, kes sa tegelikult oled ja et armastust tegelikult ei ole olemas. On ainult usaldus, hoolimine ja kokkulepped. See on kõige võti.
Kui see kogu jama on ükskord läbi saanud, siis Sa mõistad lõpuks kes Sulle tegelikult midagi tähendab ja kes on lihtsalt juhuslik virvendus või mööduv nähtus.

Coming home

Jõulud olid. Nüüd on torm väljas. Tuul on nii tugev, et murrab puid maha ja teeb muud pahandust ja väljas ka olla ei kannata. Täna jõudsin koju. Hea on üle mõne aja jälle rahus oma voodis läpakas kaisus ja lambanahk ümber istuda. Head muusikat kuulan ka. http://www.youtube.com/watch?v=_ZXjuka1VYI&feature=g-hist&context=G2a39924AHTvoymAABAA See lugu on suht südamesse läinud millegipärast. Põhjuseks võib olla see, et jäin magama selle loo saatel, ja see jäi korduse peale. Igatahes hetkel meeldib. Homme sõidan Tartusse. Eks näis mis saama hakkab :)

Asjad on palju vahepeal muutunud...kuigi tegelikult on kõik endine. Mina olen lihtsalt suhtumist muutnud...teisiti enam ei saanud aga ma olen igati rahul. Olen üle tüki aja rahulik. Ilmselt on asi selles, et olen mõnda aega paigal olnud. Pole enam nii meeletult ringi rahminud. Eks see vast mõistlikum ole ka...aga seda näitab tulevik.
Jõulud tulevad...aga lund ikka pole :( Kurb tegelikult, lumi mulle küll väga ei meeldi, aga väike kirme võiks moepärast ikka maas olla. Siis tekiks jõulutunnegi võibolla, sest hetkel seda ei ole.
Teised hetkel panevad pidu vist, aga ma olen rahul oma valikuga varem magama minna ja kaine olla täna. Homme hommikul on eksam siiski :D ja lisaks sellele ma ei taha riskida kooliga. Peod pole õnneks veel nii olulised mulle :)
Igatahes mate eksami sain läbi....yeeeeeeeeeeah :) nii õnnelik pole ammu olnud mingi saavutuse pärast.